Mõtted.

Käisin täna gümnaasiumi lõpuaktust vaatamas. Eks pani natuke mõtlema. Eriti jäi meelde hetk kus loeti ette lõpetajate vastusi küsimusele "Kus sa näed ennast 10 aasta pärast?". Ootasin teistsuguseid vastuseid, kui aus olla. Küll taheti ilusalonge avada ja meigikunstnik olla. Kõrgkoolide lõpetamine ja töökohad. Ise sama peale mõeldes tekkisid küll pigem mõtted selle kohta milline inimene ma olla tahan, mitte mida ma saavutanud olen. Ei teagi mida arvata sellest, aga ma arvan, et gümnaasiumi lõpetades ma oleksin sama öelnud.

Enda lõpetamine tundub väga väga ammune minevik. Natuke igatsen seda aega kus optimism oli piiritu ja mõttes oli ainult mida ma saavutan nüüd mõne aasta jooksul. Läks natuke teisiti kahjuks või õnneks. Aga nagu ühes kõnes öeldi, põrumisest õpib palju rohkem kui edust. Kõigega rahul olles inimene ei pinguta. Arvan, et olen palju õppinud end ümbritseva ja ka iseenese kohta paari viimase kohutava aasta jooksul. Kindlasti väärtustan palju rohkem neid paari inimest keda ma olen tahtnud enda lähedale jätta.

Kõik kes seda loevad, teadke, et olete väga olulised minu jaoks ja kahtlen, et ilma teieta oleksin täna nii hea kui ma olen. Aeg on muuta seda, mis mulle ei meeldi ja suurendada seda mis mulle meeldib. Aeg on pingutada, kui olukord on halb.

10 aasta pärast olen ma õnnelikum kui praegu.

Tänan lugemast,
-Hea inimene.


PS. Unustasin soundtracki lisada, siin ta on: