Katkised rütmid.

She painted fire across the skyline of my mind.

Through vast valleys I wonder
To the highest peaks
On pathways through a wild forgotten landscape
In search of God, in spite of man
'til the lost forsaken endless. . .
This is where I choose to tread

Täna olin ilma otsese põhjuseta rõõmus. Tihti seda ei juhtu, tavaliselt ikka vaatan end ümbritsevat ilu kurva, mõtliku ja melanhoolsena. Seda aga mitte halvas mõttes, ma naudin seda. I find beauty in the sadness of our world, so to say. Kurb ei ole tegelikult üldse õige sõna selle jaoks... ei tea, ma ei oska selgitada... meeleolu nagu ambient muusika, pole mingeid tugevaid emotsioone. Olen, jälgin, mõtlen, naudin. Võimalik, et ma olen lihtsalt masendav inimene aga ise ma seda ei arva. A slow man in a fast world. Vahel tõesti tundub, et kõigil on kuhugi kiire. Minnakse närvi asjade peale mis neid praktiliselt ei puudutagi, solvutakse, pettutakse, tülitsetakse... tunnen nagu vaataks näidendit.


I walked down to a river and sat in reflection of what had to be done
An offering of crimson flowed into the water below
A wound of spirit from which it floated and faded away

Tunnen, et tahaks minna kuskile, vaadata, jälgida. Jalutada päikesetõusust järgmiseni.

. . .like every hope I've ever had. . .
. . .like every dream I've ever known. . .
It washed away in a tide of longing, a longing for a better world
From my will, my throat, to the river, and into the sea. . .
. . .wash away. . .
. . .fade away. . .

Liiguks rahulikult jahedas õhus, vaadates lillakat taevast ja päikest mis jälgib mind horisondilt. Ma tahan jalutada nii et ma ei jõua kuhugi. Mitte kuhugi. Väsimatult. Tunda kõrvetavat suitsu oma kurgus ja kuulda rahulikke meloodiaid mis tulevad kui igalt poolt mu ümbert. 


Here is the landscape
Here is the sun
Here at the edge of the earth
Where is the god?
Has he fallen to ruin?

Tahaks istuda lõputult uduses hommikus, suitsetades lõputut suitsu. Maailm on maagiline kui ta seisab. Mõni üksik hing veel koperdab ringi, mõni alustab päeva tunde enne teisi. Mõni elabki seisvas maailmas. Huvitav, et ma natuke igatsen aega kui ma midagi ei teinud. See oli kohutav, kuid need mõned hetked kui tundsin end kõigest ümbritsevast eraldatuna, kuid samas tajusin kõike... need olid midagi maagilist. Enamasti olidki need kui ma järjekordselt mitte öösel magades suitsu käisin tegemas ühika ees. Kell 4-6 hommikul näeb mitte milleski väga paljut. Udu, kauge tänavavalgustus, esimesed tühjad trollid, eelmise õhtu surmväsinud pidulised... maagiline... Mul on siiralt kahju inimestest kes ei ole midagi sellist kunagi kogenud.

Oh dismal mourning...
I open my weary eyes once again
My life has been left hollow and ashes have filled the gorge of my within
Last night I hoped and wished I'd die in my sleep but no catharsis was granted to
Me
Will this pain ever pass?
The enchanting perfume of winter and the bleak, cold breath of her still haunts
Me... 

Ma olen väga tänulik, et see aeg on möödas. Tunnen, et jõuan kuhugile oma elus kuigi mu ees olev rada on labürint udus. Tunnen, et suudan ehk isegi mõnda inimest enda läheduses hoida. Tunnen, et olen kodus. Tunnen, et olen siiski üksi... aga kas meil kellelgi on üldse võimalik end mitte natukenegi üksi tunda? I'd rather be alone than be with somebody that makes me want to be alone.

Here I sit at the fire
Liquor's bitter flames warm my languid soul
Here I drink alone and remember
A graven life, the stain of her memory
In this cup, love's poison
For love is the poison of life
Tip the cup, feed the fire,
And forget about useless hope. . .

Lost in the desolation of love
The passions we reap and sow
Lost in the desolation of life
This path that we walk. . .

Here's to love, the sickness
The great martyr of the soul
Here's to life, the vice
The great herald of misery
In this cup, spiritus frumenti
For this is the nectar of the spirit
Quench the thirst, drown the sorrow
And forget about cold yesterdays. . .

Lost in the desolation of love
The passions we reap and sow
Lost in the desolation of life
This path that we walk. . .
Lost in the desolation of love
The sorrows we reap and sow
Lost in the desolation of life
The path that we walk...

I'm glad I like myself.

Yours eternally,
-M

Lyrics by Agalloch.

Lifesmoker

Alustan täna kohe muusikaga. Mulle pakub nalja et pool mu muusikast on täägidega stoner, psychadelic vms. Aga ise pole aastaid pruukinud enam midagi sellist.

Aight, back to business at hand. Ehk vast kõige suurem muutus mis vahepeal toimunud on korterikaaslase vahetus. Vaikne neiu kadus ja big burly loud bro tuli asemele. Not complaining actually. Actually feels like home around here currently.

Ah yeah, sõjaväest anti pikendust jälle, kuigi ma oma südant ja selga uurida ei lasknud kuigi nii kästi teha. Järgmine kord ka samamoodi lähen siis ilmselt kindel minek ka, nii et peaks minema üle vaatama. Äkki ongi midagi viga! Suren maha ka veel siin. Can't have that, what will the world do without The Hammer.

Täna oli veider päev. Hommik algas kohutavas meeleolus.

Today I stopped and stared,
I realised I just don't care,
A chasm black and wide,
Between me and mankind.

I've walked this earth 1000 years,
Seen the pain and the tears,
An outcast all alone,
Take me back beyond the sun....

YEAH YEAH CALM DOWN ma tean et olen seda sada korda postitanud... oh wait fuck you, my place my rules.

Any fucking way. Valisin lõuna paiku õige inimese keda huiata oma muredega. Märkamatagi tuju paranes juba. Vägagi meeldiv. Ja isegi kutsuti jalutama... havent had that for toooooo long. So thank you!

Aga jah üldiselt. Oma masetsemistest üle saanud õnneks. Eks vahel ikka viskab üle mõni asi, aga sellest ma ei tahagi lahti saada. I will never accept this world as it is. Töö ka juba rutiinseks saanud ja. Ei ole nagu väga vigagi elul. Oh.... wait... ülemus rääkis ju et tal plaan vb kogu see pask siit kuskile Taeblasse viia.... so ma peaks töötama 85km Tallinnast. Tundub et peaks hakkama uut töökohta igaks juhuks vaatama. Ei tahaks küll väga siit ära minna enam. Starting to like this Little-Russia. Naljakas, mitte ammu ma mäletan et ma vihkasin seda kohta.

You know, ma ütlen tihti et ma vihkan inimesi. See ei ole tegelikult tõsi. Ma vihkan lihtsalt väga paljusi inimesi, enamust isegi. Aga see tähendab minu jaoks ka seda, et need vähesed keda ma ei vihka on minu jaoks ülimalt olulised. Ja kui Sina seda loed, siis tea et oled ka nende hulgas. I'll give you a minute to feel warm and fuzzy inside now.... take all the time you need, I know it feels amazing.

I am determined. Ma tahan kaotada oma konstantse sarkasmi ja reaalsete tunnete ning arvamuste varjamise. Ma leian, et ma saaks oma olulistega palju paremini nii läbi. Nii, et kui märkate mind järjekordselt seda tegemast siis olge kenad ja mainige mulle seda. Parim meeldetuletaja saab 2 õlut.

Ma arvan, et lõpetan tänaseks. Käin veel homme ka tööl ning siis naudin seda paari vabat päeva. Ma arvan et ma homme olen rõõmus, nii vahelduseks. Ja ära mõtlegi mind selle jalutuskäiguga üle lasta! There will be unforeseen consequences. You have been warned.

See you on my funeral, or earlier.
-Mick "Depressive Anti-Social Skeleton" Hammer

Inevitability.

Kõik kes te must nooremad olete, teile teadmiseks. Palun mängida seda lugu minu matustel. Aitäh.

It takes two.

Sammun 3-6-5 astet mööda me elementide treppe
lõputul rännakul nagu buddha suuga kulutades tekste
see kultuur on mu tempel ta seinad ajalooga kaetud
sümbol igas uulitsas kividesse esseedena maetud

Õhus hõljub võililli, sest muud siinkandis ju ei kasva
vaataks nagu mängufilmi- hingeldades justkui astma
ma kuulen lugusi täpsemalt neid puuteid silmas
ja kui keeran oma pead, oleks justkui jäänud hiljaks

ma palun pausi, et kuulda neid seinu siin rääkimas
mõtete kaudu, et te kuuleks seda mida väärtustan
mis on tähtis see on idee- see on see miks sean sõnu
märkide keel, süsteem nii et heaolust

tekib lainetus klaasis keereldes nagu maapeal on
tagurpidi virrvarr kes seal peapeal on
eirab füüsikat saateks vana vinüüliga
nii, et tossud asendunud nasa kosmosekostüümiga

kõik, kes austavad mis räägime - mööda linnu - rajoone
teadke et respekt see tunne on alati kahepoolne
voolab soontes üks veri- samad biidid ning mõtted
ühendatud sõnadega ja need mõtted ei lõppe


uputavad arheloogid orkaane kaevavad
nagu sääsed te kuklas nad plaate nõelavad

vuuvri põhjast madalast, aastad kuud ja faking tunnid
viis mis teevad need käed kaasa tantsima sunnib

megahertsi hertsogid te kehasid mõjutamas
räpi seltsi proffessorid neid noote rõhutamas

see on igale boombäppi fiilivale vanakooli fännile
kes kaifib kui neid saunde me analoogis mängime
meie jalasamm on raske- liigub visalt ülesmäge
iga lause nagu vein mis kohe hakkab nüüd pähe
meistrid tseremoonias, kes orkestreid kiigutavad
nad ei liigu massiga vaid ise masse liigutavad
need on mõtted tähtedelt, mis meist läbi on tulemas
need on võtmed märkides- täpselt nagu räpi judinad
tunded toored
munakoores nii see põlvkond tuleb
püsti pea! ja võngub kaasa kui ma rütmis vilistan
nooguta ja silmad sule- põhjamaade- tommyboy
ühendatud inimesed muusikale respekti tulistan

kõik, kes austavad mis räägime - mööda linnu - rajoone
teadke et respekt see tunne on alati kahepoolne
voolab soontes üks veri- samad biidid ning mõtted
ühendatud sõnadega ja need mõtted ei lõppe

nende ridadevahel olen mina ja mu elu
ja see on sõnade ahel - otse minu hingest ja otse minust
sellest mida astun, elan, hingan ja mida vajan
see on see toores tunne mida on raske kirjeldada

tähed mille pühivad- katavad kinni uued kihid
nende ridade vahel ja kõik muu tundub tühi
neid lööke ma armastan- neile süda lööb kaasa
rahutrummid- kas tunned- on meid haaranud kaasa

kõik kellega me mõtted taeva ääres kohtusid
teadke et see on wiskass mida keldri kasiid ostaksid

ja pole peamine et rahas maksaksid
palverännak : astu kaasa - kui vaid jaksad G
pole tähtis tee pikkus , vaid mis ootab selle lõpus

meid kannab jõud me sees, mis ülemaailmselt võrsub
otsekui puhas õhk ainus mida tean ja oskan tahta

ma poleks iial arvanud, et pean midagi nii tähtsaks

Sometimes I wish I was extremely stupid.

Viskan sendi õhku ja samal ajal kui ta õhus
näljas surid inimesed, sest neil olid tühjad kõhud
kuskil pandi pomm, jäi keegi ilma oma lapsest
keegi varastas toitu, mõni tegi enesetapukatse
keegi lavastati süüdi, keegi peksti surnuks
kedagi ei mõistetud, keegi tembeldati hulluks
keegi nakatus AIDSi, keegi sai haavata
kellegi kättemaks lõppes ju surmaga
keegi pettis kedagi, keegi pole enam koos
keegi mattis kellegi armukadedushoos
kuskil keegi leinab kedagi ja tunneb südamevalu
keegi tunneb end sitana, et eluredelil ta vajub
kellegi laps nutab, et ta isa on tööl
keegi plaanib pettust, keegi prügikastist sööb
keegi solvab kedagi, keegi tunneb alandust
keegi lõhub kellegi hinge, mis otsib parandust


Keegi otsib edu, kellegil seisab see ju kõrval
keegi sai ja keegi kaotas raha tõttu oma sõbra
keegi peab tegema seda mis teda ei huvita
keegi loodust ja loomi südametult mürgitab
keegi valetab kellegile et kuuluda kellegi sekka
keegi tapab meid kõiki lõikudes vihmametsa
keegi peab end kaitsma, keegi kaklust alustab
keegi on õel ja keegi kedagi ära kasutab
keegi kerjab sente, keegi miljoneid kulutab
keegi kellegi unelmad ühe hetkega purustab
keegi nutab, keegi kardab, keegi avaldab meelt
keegi tunneb end üksikune kõigi meie keskel
keegi varastab vabaduse, kellelegi kingiti trellid
keegi mõtleb selle üle ja püüab kinni sendi.