Sammun 3-6-5 astet mööda me elementide treppe
lõputul rännakul nagu buddha suuga kulutades tekste
see kultuur on mu tempel ta seinad ajalooga kaetud
sümbol igas uulitsas kividesse esseedena maetud
Õhus hõljub võililli, sest muud siinkandis ju ei kasva
vaataks nagu mängufilmi- hingeldades justkui astma
ma kuulen lugusi täpsemalt neid puuteid silmas
ja kui keeran oma pead, oleks justkui jäänud hiljaks
ma palun pausi, et kuulda neid seinu siin rääkimas
mõtete kaudu, et te kuuleks seda mida väärtustan
mis on tähtis see on idee- see on see miks sean sõnu
märkide keel, süsteem nii et heaolust
tekib lainetus klaasis keereldes nagu maapeal on
tagurpidi virrvarr kes seal peapeal on
eirab füüsikat saateks vana vinüüliga
nii, et tossud asendunud nasa kosmosekostüümiga
kõik, kes austavad mis räägime - mööda linnu - rajoone
teadke et respekt see tunne on alati kahepoolne
voolab soontes üks veri- samad biidid ning mõtted
ühendatud sõnadega ja need mõtted ei lõppe
uputavad arheloogid orkaane kaevavad
nagu sääsed te kuklas nad plaate nõelavad
vuuvri põhjast madalast, aastad kuud ja faking tunnid
viis mis teevad need käed kaasa tantsima sunnib
megahertsi hertsogid te kehasid mõjutamas
räpi seltsi proffessorid neid noote rõhutamas
see on igale boombäppi fiilivale vanakooli fännile
kes kaifib kui neid saunde me analoogis mängime
meie jalasamm on raske- liigub visalt ülesmäge
iga lause nagu vein mis kohe hakkab nüüd pähe
meistrid tseremoonias, kes orkestreid kiigutavad
nad ei liigu massiga vaid ise masse liigutavad
need on mõtted tähtedelt, mis meist läbi on tulemas
need on võtmed märkides- täpselt nagu räpi judinad
tunded toored
munakoores nii see põlvkond tuleb
püsti pea! ja võngub kaasa kui ma rütmis vilistan
nooguta ja silmad sule- põhjamaade- tommyboy
ühendatud inimesed muusikale respekti tulistan
kõik, kes austavad mis räägime - mööda linnu - rajoone
teadke et respekt see tunne on alati kahepoolne
voolab soontes üks veri- samad biidid ning mõtted
ühendatud sõnadega ja need mõtted ei lõppe
nende ridadevahel olen mina ja mu elu
ja see on sõnade ahel - otse minu hingest ja otse minust
sellest mida astun, elan, hingan ja mida vajan
see on see toores tunne mida on raske kirjeldada
tähed mille pühivad- katavad kinni uued kihid
nende ridade vahel ja kõik muu tundub tühi
neid lööke ma armastan- neile süda lööb kaasa
rahutrummid- kas tunned- on meid haaranud kaasa
kõik kellega me mõtted taeva ääres kohtusid
teadke et see on wiskass mida keldri kasiid ostaksid
ja pole peamine et rahas maksaksid
palverännak : astu kaasa - kui vaid jaksad G
pole tähtis tee pikkus , vaid mis ootab selle lõpus
meid kannab jõud me sees, mis ülemaailmselt võrsub
otsekui puhas õhk ainus mida tean ja oskan tahta
ma poleks iial arvanud, et pean midagi nii tähtsaks
lõputul rännakul nagu buddha suuga kulutades tekste
see kultuur on mu tempel ta seinad ajalooga kaetud
sümbol igas uulitsas kividesse esseedena maetud
Õhus hõljub võililli, sest muud siinkandis ju ei kasva
vaataks nagu mängufilmi- hingeldades justkui astma
ma kuulen lugusi täpsemalt neid puuteid silmas
ja kui keeran oma pead, oleks justkui jäänud hiljaks
ma palun pausi, et kuulda neid seinu siin rääkimas
mõtete kaudu, et te kuuleks seda mida väärtustan
mis on tähtis see on idee- see on see miks sean sõnu
märkide keel, süsteem nii et heaolust
tekib lainetus klaasis keereldes nagu maapeal on
tagurpidi virrvarr kes seal peapeal on
eirab füüsikat saateks vana vinüüliga
nii, et tossud asendunud nasa kosmosekostüümiga
kõik, kes austavad mis räägime - mööda linnu - rajoone
teadke et respekt see tunne on alati kahepoolne
voolab soontes üks veri- samad biidid ning mõtted
ühendatud sõnadega ja need mõtted ei lõppe
uputavad arheloogid orkaane kaevavad
nagu sääsed te kuklas nad plaate nõelavad
vuuvri põhjast madalast, aastad kuud ja faking tunnid
viis mis teevad need käed kaasa tantsima sunnib
megahertsi hertsogid te kehasid mõjutamas
räpi seltsi proffessorid neid noote rõhutamas
see on igale boombäppi fiilivale vanakooli fännile
kes kaifib kui neid saunde me analoogis mängime
meie jalasamm on raske- liigub visalt ülesmäge
iga lause nagu vein mis kohe hakkab nüüd pähe
meistrid tseremoonias, kes orkestreid kiigutavad
nad ei liigu massiga vaid ise masse liigutavad
need on mõtted tähtedelt, mis meist läbi on tulemas
need on võtmed märkides- täpselt nagu räpi judinad
tunded toored
munakoores nii see põlvkond tuleb
püsti pea! ja võngub kaasa kui ma rütmis vilistan
nooguta ja silmad sule- põhjamaade- tommyboy
ühendatud inimesed muusikale respekti tulistan
kõik, kes austavad mis räägime - mööda linnu - rajoone
teadke et respekt see tunne on alati kahepoolne
voolab soontes üks veri- samad biidid ning mõtted
ühendatud sõnadega ja need mõtted ei lõppe
nende ridadevahel olen mina ja mu elu
ja see on sõnade ahel - otse minu hingest ja otse minust
sellest mida astun, elan, hingan ja mida vajan
see on see toores tunne mida on raske kirjeldada
tähed mille pühivad- katavad kinni uued kihid
nende ridade vahel ja kõik muu tundub tühi
neid lööke ma armastan- neile süda lööb kaasa
rahutrummid- kas tunned- on meid haaranud kaasa
kõik kellega me mõtted taeva ääres kohtusid
teadke et see on wiskass mida keldri kasiid ostaksid
ja pole peamine et rahas maksaksid
palverännak : astu kaasa - kui vaid jaksad G
pole tähtis tee pikkus , vaid mis ootab selle lõpus
meid kannab jõud me sees, mis ülemaailmselt võrsub
otsekui puhas õhk ainus mida tean ja oskan tahta
ma poleks iial arvanud, et pean midagi nii tähtsaks
No comments:
Post a Comment