She painted fire across the skyline of my mind.

Through vast valleys I wonder
To the highest peaks
On pathways through a wild forgotten landscape
In search of God, in spite of man
'til the lost forsaken endless. . .
This is where I choose to tread

Täna olin ilma otsese põhjuseta rõõmus. Tihti seda ei juhtu, tavaliselt ikka vaatan end ümbritsevat ilu kurva, mõtliku ja melanhoolsena. Seda aga mitte halvas mõttes, ma naudin seda. I find beauty in the sadness of our world, so to say. Kurb ei ole tegelikult üldse õige sõna selle jaoks... ei tea, ma ei oska selgitada... meeleolu nagu ambient muusika, pole mingeid tugevaid emotsioone. Olen, jälgin, mõtlen, naudin. Võimalik, et ma olen lihtsalt masendav inimene aga ise ma seda ei arva. A slow man in a fast world. Vahel tõesti tundub, et kõigil on kuhugi kiire. Minnakse närvi asjade peale mis neid praktiliselt ei puudutagi, solvutakse, pettutakse, tülitsetakse... tunnen nagu vaataks näidendit.


I walked down to a river and sat in reflection of what had to be done
An offering of crimson flowed into the water below
A wound of spirit from which it floated and faded away

Tunnen, et tahaks minna kuskile, vaadata, jälgida. Jalutada päikesetõusust järgmiseni.

. . .like every hope I've ever had. . .
. . .like every dream I've ever known. . .
It washed away in a tide of longing, a longing for a better world
From my will, my throat, to the river, and into the sea. . .
. . .wash away. . .
. . .fade away. . .

Liiguks rahulikult jahedas õhus, vaadates lillakat taevast ja päikest mis jälgib mind horisondilt. Ma tahan jalutada nii et ma ei jõua kuhugi. Mitte kuhugi. Väsimatult. Tunda kõrvetavat suitsu oma kurgus ja kuulda rahulikke meloodiaid mis tulevad kui igalt poolt mu ümbert. 


Here is the landscape
Here is the sun
Here at the edge of the earth
Where is the god?
Has he fallen to ruin?

Tahaks istuda lõputult uduses hommikus, suitsetades lõputut suitsu. Maailm on maagiline kui ta seisab. Mõni üksik hing veel koperdab ringi, mõni alustab päeva tunde enne teisi. Mõni elabki seisvas maailmas. Huvitav, et ma natuke igatsen aega kui ma midagi ei teinud. See oli kohutav, kuid need mõned hetked kui tundsin end kõigest ümbritsevast eraldatuna, kuid samas tajusin kõike... need olid midagi maagilist. Enamasti olidki need kui ma järjekordselt mitte öösel magades suitsu käisin tegemas ühika ees. Kell 4-6 hommikul näeb mitte milleski väga paljut. Udu, kauge tänavavalgustus, esimesed tühjad trollid, eelmise õhtu surmväsinud pidulised... maagiline... Mul on siiralt kahju inimestest kes ei ole midagi sellist kunagi kogenud.

Oh dismal mourning...
I open my weary eyes once again
My life has been left hollow and ashes have filled the gorge of my within
Last night I hoped and wished I'd die in my sleep but no catharsis was granted to
Me
Will this pain ever pass?
The enchanting perfume of winter and the bleak, cold breath of her still haunts
Me... 

Ma olen väga tänulik, et see aeg on möödas. Tunnen, et jõuan kuhugile oma elus kuigi mu ees olev rada on labürint udus. Tunnen, et suudan ehk isegi mõnda inimest enda läheduses hoida. Tunnen, et olen kodus. Tunnen, et olen siiski üksi... aga kas meil kellelgi on üldse võimalik end mitte natukenegi üksi tunda? I'd rather be alone than be with somebody that makes me want to be alone.

Here I sit at the fire
Liquor's bitter flames warm my languid soul
Here I drink alone and remember
A graven life, the stain of her memory
In this cup, love's poison
For love is the poison of life
Tip the cup, feed the fire,
And forget about useless hope. . .

Lost in the desolation of love
The passions we reap and sow
Lost in the desolation of life
This path that we walk. . .

Here's to love, the sickness
The great martyr of the soul
Here's to life, the vice
The great herald of misery
In this cup, spiritus frumenti
For this is the nectar of the spirit
Quench the thirst, drown the sorrow
And forget about cold yesterdays. . .

Lost in the desolation of love
The passions we reap and sow
Lost in the desolation of life
This path that we walk. . .
Lost in the desolation of love
The sorrows we reap and sow
Lost in the desolation of life
The path that we walk...

I'm glad I like myself.

Yours eternally,
-M

Lyrics by Agalloch.